"Frida"

Film räägib kunstnikust nimega Frida Kahlo. Naise isa oli juudi-saksa päritolu ning ema mehhiklanna. Ta oli iseloomult väga kirglik, sensuaalne ning väga mässumeelne ühiskonnanormide ja tavamoraali vastu. Naise sotsiaalne staatus oli üsna tavapärane selle aja kunstnikele. Ta elas ära, kuid mitte jõukalt.

Magdalena Carmen Frida Kahlo y Calderón

Soonormid olid tolleaegses ühiskonnas väga kindlalt määratletud. Naised olid naiselikud, püsisid enamasti kodus ning tegid hoolsalt majapidamistöid. Frida aga ei olnud sellega nõus, ta kandis vahel ülikonda ning ühel eluperioodil lõikas endale poisipea. Samuti ta suitsetas ja jõi palju, mis pälvis norme ja tavasid hindavate naiste seas palju halvakspanu.

Self-Portrait with Cropped Hair. 1940

A young Frida Kahlo (far left) and her family in 1926

Frida elu muutis bussiõnnetus, kus ta selgroog, rangluu, mitu roiet ja vaagnaluu murdusid ning parem jalg purunes 11 kohast. Õnnetuse käigus tungis naise kõhtu metalltoru, mis tekitas tõsiseid sisemisi vigastusi ja kunstnik ei saanud kunagi lapsi. 

Kuna tollane meditsiin lootis Frida olukorda parandada erinevat tüüpi korsettide ja erisuguste "venitusmehhanismidega" ning ta elas üle 32 operatsiooni terve elu jooksul, siis ta elas lakkamatutes valudes. Valu ispireeris aga noort kunstnikku nägema inimeste välimusest sügavamale. Ta maalis palju iseennast ning oma tundeid seoses pideva valuga.

The Broken Column, 1944

Frida Kahlol oli eriline ning isiklik stiil. Ta maalis palju autoportreesid, mis väljendasid tema elu sündmusi ja tema isiklikke reaktsioone olukordadele. Paljud naise maalidest valmisid ajal, mil kunstnik oli aheldatud voodisse.

Self-portrait in a Velvet Dress, 1926

Self Portrait with Braid, 1941

1938. aastal klassifitseeris poeet ja sürrealismikriitik André Breton ühes oma kunstiessees, tema loomingu sürrealistlikuks. Siiski kuulutas naine hiljem: "Arvasin, et olen sürrealist, aga ma ei ole. Ma ei maalinud kunagi oma unenägusid. Maalisin oma tegelikkust." 

Henry Ford Hospital, 1932

What the Water Gave Me, 1938

1939. aastal avas ta näituse Pariisis Renón’i ja Collea galeriis. Seal tutvus ta Picassoga ja tema pilt oli prantsuse Vogue’i kaanel. See tegi Frida ülemaailmselt tuntuks.

French Vogue, 1939

Usun, et kunstniku looming muutis ühiskonnas naiste ja meeste soonorme vabamaks. Samuti andis ta oma maalidel edasi tundeid, kuidas ta valuga hakkama saab. See andis paljudele lootust ja usku paremasse homsesse.

Moment - Gunnar Smoliansky

Külastades 14. detsembril 2013 Stockholmi Modrena Museet'i, käisin ka teisel näitusel nimega Moment, mille autoriks on Gunnar Smoliansky.

Gunnar Smoliansky on Rootsi üks tähtsamaid fotograafe. Ta sündis 1933. aastal Visbys mis asub Gotlandi saarel ja pühendas end fotograafiale 1950ndate aastate algusest. Smoliansky on sõltumatu kunstnik alates 1970ndatest aastatest ning töötavab peaaegu eranditult fotokujutistega. 

Gunnar Smoliansky

Gunnar Smoliansky töötab vaid musta ja valgega. Kogu oma karjääri jooksul on ta oma pildistatud motiivid lõplikuks fotoks vorminud pimikus. Geograafilisest vaatepunktist on Gunnar Smoliansky fotod üsna piiratud. Siiski peetakse teda üheks maailma suurematest fotograafidest.

Näitus meeldis mulle eelkõige seepärast, et kujutatud oli vaid käejälgi. Nähes kolme seinaga väikest ruumi, mille kõik küljed olid erinevate inimeste käejälgi täis, tekitas see erinevaid mõtteid ja ideid. Näiteks kellele need käed on kuulunud ning kui paljudest erinevatest hetkedest on kõik need käed osa saanud. Terve näitus oli väga huvitav ja kaasahaarav ning paljude fotode juures läksin ma lähemale ning süvenesin ka kõige väiksematesse nüanssidesse. Mulle meeldis näitus väga ning julgen seda kõigile soovitada.

Cindy Sherman

Untitled horrors

Külastasin 14. detsembril 2013 Stockholmi Modrena Museet'i, mis asub väikese saare peal ning on väga suur ja ilus ning võrreldav Eesti KUMUga. Esimene näitus, mida seal vaatasin oli Cindy Shermani näitus "Untitled Horrors".

Cynthia Morris Sherman on Ameerika fotograaf ja filmirežissöör, kes on tuntud oma kontseptuaalsete portreede poolest. Läbi mitmete erinevate teoste seeria on püüdnud Sherman tõstatada keerulisi ja olulisi küsimusi naiste rolli ja esindatuse kohta ühiskonnas, meedias ja kunstis. Tema fotod on mõned kõige kallimad, mis kunagi müüdud.  Cindy Sherman elab ja töötab New Yorgis.

Cindy Sherman

Sherman töötab seeriates, tavaliselt pildistades enda valitud kostüümides. Et luua oma fotosid, pildistab Sherman üksi oma stuudios, tal pole abiks erinevaid töötajaid nagu lavastaja, make-up artist, juuksur, garderoobi teenija ja modell.

Autori tsitaate: 

• "When I do work, I get so much done in such a concentrated time that once I’m through a series, I’m so drained I don’t want to get near the camera."
• "If I knew what the picture was going to be like I wouldn’t make it. It was almost like it was made already.. the challenge is more about trying to make what you can’t think of."
• "The work is what it is and hopefully it’s seen as feminist work, or feminist-advised work, but I’m not going to go around espousing theoretical bullshit about feminist stuff."

Cindy Sherman. Untitled #92 1981.

Cindy Sherman. Untitled #470, 2008.

Cindy Sherman. Untitled #152, 1985.

Cindy Sherman Untitled #216 1989. 

Mulle meeldis näitus väga, tal olid küll üsnagi provotserivad ja piire kompavad, kuid tema idee oligi viia inimesi oma mugavustsoonist väljapoole. See autoril õnnestus, vähemalt minu puhul. Samuti meeldis mulle näituse juures see, et ühelgi teosel polnud pealkirja, selleks olid ainult numbrid. See aitas väga palju kaasa ise mõtlemisele ja -mõistatamisele, mida kunstnik öelda soovib. Ekspositisiooni vaadates tekkis mul küll küsimus, et äkki oleks pidanud olema piltides ka mingi muu nüanss, mitte ainult õõvastavale niivõrd palju rõhku panema, kuid see on vaid minu arvamus.

Üldjoontes meeldis näitus mulle väga ning nii mõnegi pildi ees pidin pikemalt peatuma ning süvenema sellesse, mida mulle näidati. Olen nähtuga väga rahul, ning soovitan kõigile.

African Masterpieces in the Skeppsholmen Caverns
Dynasty and divinity- The art in acient Nigeria

Külastasin 14. detsembril 2013 Rootsi rahvusmuuseumi ühte alamuuseumit, nimega Världskultur Museerna Bergrummet, mis räägib maailma kultuuridest.

Muuseum asus Stockholmis, Skeppesholmeni saare koobastes. Näitusel oli üle 100 metalli, kivi ja terrakota skulptuuri, mis pärinevad 12. kuni 16. sajandist. Skulptuurid näitavad ühe selle aja arenenuma urbaniseeritud ühiskonna maailmavaateid, rituaale ja religiooni. Ekspositsioon avab ühe külje Aafrika ajaloost, mis võib avardada külastajate arvamusi ja vaatenurka Aafrikast. Näituse kuraator on Enid Schildkrout.

Pea, Ife, 1300 - 1400tal e.Kr. Koppar.

Kuninga torso, Ife. 1500 e.Kr. Kopparlegering.

Skeppsholmeni koobas

Skeppsholmeni koobas

Chief Owasin

Jäin näitusega rahule, kuid mulle mõjus kogu maa-alune atmosfäär tugevamalt, kui näitus ise. Samas sain Nigeeria kultuuri kohta palju uut teada. Kõige huvitavam oli kirjeldus kuidas tehti metallist kujusid. See oli väga pikk ja veavaline protsess, mida oskasid vaid väga vähesed ning autoriteetsed inimesed nende ühiskonnas.

Soovitan muuseumi külastada just atmosfääri pärast ning ei saa kuidagi mainimata jätta ka tohutult toredat ja abivalmit muuseumikollektiivi.

"Irving Penn. Üks ja mitu maailma"

Septembri keskel käisin KUMUs vaatamas näitust nimega "Irving Penn. Üks ja mitu maailma".  

Irving Penni peetakse üheks meie aja silmapaistvamaks fotograafiks. Terve karjääri vältel töötas Irving Penn ajakirjale Vogue ning just moefotodega saavutas ta tuntuse ja läbimurde. Kõiki eriilmelisi pildimaailmu ühendab koht, kus need on loodud – Irving Penni ateljee ning isikupärane detailidele keskenduv minimalistlik väljenduslaad. 

Irving Penn

Irving Penni ateljee Manhattanil püsib läbi aja ühesugusena − valgete seinte, hallide uste ning kulunud põrandaga. Dramaatilise taustakujunduse või loomuliku keskkonna asemel pildistas ta modelle oma korratus, peaaegu täiesti lagedas ateljees. Teine Penni portreteerimisvõte oli modelli asetamine toanurka. Sellistel puhkudel oli fotograafi harvaks instruktsiooniks modellile vaadata vaid kaamerasse ja lasta kehal kõneleda ülejäänu eest. Nii pildistas ta mitmeid tuntud kultuuritegelasi, nende seas olid nii kunstnik Salvador Dalí, moekunstnik Elsa Schiaparelli kui ka helilooja Igor Stravinski.

Salvador Dali, 1947.

Balenciaga väike mantel (Lisa Fonssagrives-Penn). 1950, Pariis.

Naine Maroko palees (Lisa Fonssagrives-Penn). 1951, Marrakech.

1950. aastal alustas Irving Penn moefotode ja kultuuritegelaste pildistamise kõrvalt seeriat oskus- ja lihttöölistest, mille nimeks sai „Lihtsad ametid". Tavaliselt jäädvustas Penn nad seisvana, otsevaates ja tööriietuses, käes nende ametile iseloomulikud tööriistad. Need fotod portreteerivad väärikaid töölisi austaval moel, tuues esile nii konkreetsed ametid kui ka neid pidavad isiksused.

Kalakaupmees. 1950, London.

Irving Penni loomepärandi näiliselt eriilmelisi fotoseeriaid ühendab isikupärane kujutusviis, mis seisneb portreteeritavate erilises, nõudlikus ja detailitäpses jäädvustamises. Soovitud tulemuse saavutamiseks pildistas Penn kõiki modelle ühesugusel taustal. Näitusel esindatud kõige eripalgelisemad pildimaailmad on sündinud tegelikult ühes ainsas toas – Irving Penni ateljees.

Kassnaine. 1970, Uus-Guinea.

Mulle meeldis näitus väga. Fotod olid erakordselt ausad ja näitasid inimesi nii nagu nad päriselt on. Vaadates näitust tekkis mul palju erinevaid tundeid, mõtteid ja emotsioone, mis ma usun, ongi muuseumites käimise mõte.

Kui keegi peaks avanema võimalus Irving Penni näitust külastada, siis soovitan kindlasti seda kasutada.